01Kes on juba läinud
02Millesse nad surid
03Kui kaua veel
Testamendi tegemine on lihtne ja odav. Notar koostab ja tõestab testamendi 40,36 euro eest (abikaasade vastastikune testament 51,46 €) ning kannab selle pärimisregistrisse.
Kodune testament on tasuta. Selle võib kirjutada algusest lõpuni oma käega ja ise allkirjastada. Teine võimalus on allkirjastada testament kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul, kes on korraga kohal. Testaator ütleb neile, et see on tema testament, ja tunnistajad kirjutavad kohe samuti alla. Tunnistajad ei tohi olla testamendist kasu saajad ega nende lähedased. Testamendil peab olema kuupäev ja see kaotab kehtivuse, kui testaator elab pärast selle tegemist veel kuus kuud.
Ilma testamendita pärivad abikaasa, registreeritud elukaaslane ja sugulased, aga mitte elukaaslane, kellega pole abielu ega kooselulepingut.
Sundosa. Testamendiga ei saa kõiki pärimisest ilma jätta: lähedastel, keda pärandaja pidi seaduse järgi ülal pidama (näiteks alaealised lapsed), on õigus sundosale. See on pool sellest, mille nad oleksid seaduse järgi pärinud.
Allikad: pärimisseadus § 11, 20–25, 104–105; notari tasu seadus (2026).
Kuidas see on arvutatud
Surnute osa on arvutatud iga aasta suremuse järgi, nagu põlvkonna suremustabelis. Iga kalendriaasta kohta on leitud tõenäosus, et selle sünniaasta ja soo inimene, kes elas aasta alguses Eestis, suri selle aasta jooksul. Selleks on põlvkonna tolle aasta surmade arv jagatud põlvkonna keskmise rahvaarvuga (1. jaanuari ja järgmise 1. jaanuari keskmine) ja saadud suremuskordaja m teisendatud tõenäosuseks q = 1 − e−m. Sünniaastal on aluseks elussündide arv (Statistikaameti tabel RV030, jagatud sugude vahel suhtes 106 poissi 100 tüdruku kohta). Surnute osa on 1 − (1 − q1)(1 − q2)…(1 − qn) üle kõigi aastate sünniaastast 2025. aastani. See on surnute osa inimestel, kes on kogu elu elanud Eestis.
Sisse- ja väljarännanud on arvestatud ainult nende aastate eest, mil nad Eestis elasid, nii et ränne tulemust ei nihuta. Eeldus on, et rändajate suremus Eestis elades ei erinenud teiste omast. Lehel näidatud surnute ja elavate arv on taustaks. Nende suhe, surnud / (surnud + elavad), erineb protsendist, sest selles on täiskasvanuna sisserännanud arvestatud kogu elu, ellujäänud väljarännanud aga puuduvad. Enne 1965. aastat sündinutel on see suhe kuni kaks protsendipunkti väiksem, 1970.–1990. aastal sündinud naistel paari kümnendiku võrra suurem.
Surmade arv on Eesti elanike kohta käivast ametlikust statistikast: 1929–1988 Statistikaameti tabel RV493 (surmad vanuse järgi, jagatud kahe sünniaasta vahel registri sünnikuupäevade põhjal), 1989–2024 Eurostati tabel demo_mager (surmad sünniaasta järgi) ja 2025 Statistikaameti tabel RV541U. Aastate 1926–1928, 1935 ja 1939–1944 kohta pole ametlikke surmaandmeid vanuse järgi. Nende aastate surmad on rahvastikuregistrist (Siseministeerium, andmed.eesti.ee). Muudel aastatel rahvastikuregistri surmaandmeid otse ei kasutata, sest seal on ka välismaal surnud väljarännanud ja 1980.–2000. aastatel ka surnult sündinud.
Rahvaarv 1. jaanuaril ühe vanuse kaupa on 2000–2026 Statistikaameti tabelist RV0212 ja 1960–1999 Eurostati tabelist demo_pjan. Aastatel 1923–1939 ja 1950–1959 on avaldatud ainult viieaastased vanuserühmad (RV021). Need on jagatud sünniaastate vahel: 1950. aastatel põlvkondade 1960. aasta suuruse järgi, 1920. ja 1930. aastatel sündide arvu järgi. Aastate 1940–1949 kohta rahvaarvu vanuse järgi ei ole. See on hinnatud iga põlvkonna 1939. ja 1950. aasta arvu vahel ühtlase muutuse eeldusel. Seega põhineb alates 1960. aastast sündinute tulemus täielikult avaldatud andmetel. 1950. aastatel sündinutel on esimeste eluaastate rahvaarv hinnang ja 1926–1949 sündinute tulemus sõltub ka sõja-aastate hinnangust.
Surmapõhjused on hinnang: iga aasta selle põlvkonna surmad on jagatud põhjuste vahel samas vanuserühmas surnute põhjuste järgi (Tervise Arengu Instituudi tabel SD21, viieaastased vanuserühmad, 1989–2025). Laste andmeid soo kaupa ei avaldata (0-aastased alates 2024., 1–9-aastased alates 2018. ja 10–14-aastased alates 2009. aastast), neil on kasutatud mõlema soo jaotust. Dementsus ja Alzheimeri tõbi on eraldi alates 2014. aastast, varem on need rühmas „muu või ebaselge“. Valida saab kõigi 1989–2025 surmade ja viimase viie aasta (2021–2025) surmade vahel. Enne 1989. aastat surnute põhjuseid neis andmetes ei ole, seega vanemate põlvkondade puhul näitab ka esimene vaade ainult osa surmadest. Liiklusõnnetused ja muud mürgistused on eraldi alates 1994. aastast, maksa alkoholtõbi alates 1997. aastast; varem on need rühmades „muud õnnetused ja vigastused“ ja „seedeelundite haigused“. Rühm „alkohol (otsesed põhjused)“ hõlmab alkoholimürgistust, maksa alkoholtõbe ja alkoholist tingitud psüühikahäireid, mitte kõiki alkoholiga seotud surmi.
Oodatav eluiga, viie aasta suremise tõenäosus ja ellujäämise kõver on Statistikaameti 2025. aasta suremustabelist (RV045, RV046). 1. jaanuaril 2026 X-aastased on keskmiselt X,5-aastased, seega on tabelit loetud poole aasta võrra edasi. Need näitavad, kui kaua elataks, kui iga vanuse suremus jääks 2025. aasta tasemele. Varasematel aastakümnetel on suremus peaaegu pidevalt vähenenud, nii et tegelik eluiga tuleb tõenäoliselt pisut pikem.
Piirangud: sõjas, põgenemisel ja repressioonides väljaspool Eestit hukkunuid andmetes ei ole. Arvutuses on nad lahkunud, mitte surnud. Aastate 1939–1944 surmad on puudulikud ja 1940. aastate rahvaarv on hinnang. Seetõttu on enne 1950. aastat sündinute surnute osa ebakindlam ja enne 1945. aastat sündinutel tõenäoliselt alahinnatud; kui palju, seda nende andmetega hinnata ei saa. Registreerimata väljaränne teeb eriti 2000. aastatel rahvaarvu mõnevõrra suuremaks, mis vähendab surnute osa pisut.